AS LHV Pank

Tarbija palus tuvastada, et pank lõpetas makseteenuse lepingu ja sellega seotud teenuslepingud õigusvastaselt ning et lepingud kehtivad edasi.Komisjon leidis, et pangal oli õigus nõuda tarbijalt krüptoplatvormi väljavõtet või muud samaväärset teavet, mis võimaldanuks mõista tarbija ärisuhte sisu ja hinnata sellega seotud riske. Kuigi tarbija esitas omapoolseid selgitusi ja pakkus alternatiivseid viise teabe andmiseks, ei esitanud ta pangale nõutud kujul dokumenti, mida pank pidas vajalikuks hoolsusmeetmete täitmiseks. Seetõttu oli pangal õigus ärisuhe erakorraliselt üles öelda.

Lepingu ülesütlemine on kehtiv, kui selleks on materiaalsed eeldused. Ülesütlemisavalduse formaalse külje üle vaidlus puudub.VÕS § 196 lg 1 alusel saab kestvuslepingu kumbki lepingupool lepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).Lepingu erakorralisel ülesütlemisel ei heitnud kaupleja kaebajale ette lepingute rikkumist vaid viitas makseteenuse lepingu punktile 14.6.2 (Klient ei ole Panga nõudmisel esitanud oma rahaliste vahendite seadusliku päritolu kinnitamiseks vajalikke andmeid või dokumente või on tema suhtes muul mõjuval põhjusel rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus) ning üldtingimuste punktidele 14.2.2 (Pank kahtlustab Klienti või temaga seotud isikut rahapesus või terrorismi rahastamises) ja 14.2.15 (Panga hinnangul ei ole Kliendi või temaga seotud isiku suhtes võimalik rakendada õigusaktides sätestatud hoolsusmeetmeid).Komisjon üritas pooli lepitada ja pakkus kompromisslahenduse. Tarbija pakutud kompromissiga ei nõustunud.Kaupleja keeldus lepingu lõpetamise aluseks olnud tõendeid komisjonile esitamast, kuid tutvustas tõendeid ja ülesütlemise sisulist põhistust komisjoni esimehele.Arvestades kõiki asjaolusid ei saa asuda seisukohale, et lepingu(te) ülesütlemise avaldus on tühine.

Pooled on sõlminud makseteenuse leping (VÕS § 709 lg 1).11. juulil 2024 kasutas tarbija kaupleja internetipanga veebilehte ja sisestas sellel maksekorralduse(d), mille alusel kanti 3 620,50 eurot Hiba Ouerhani kontole nr LT403250026782618036. Tarbija kinnitas maksekorraldused digitaalse allkirjaga, autoriseerides sellega maksed VÕS § 724¹ lg 1 tähenduses.Tarbija heidab kauplejale ette seda, et talle ei muutunud nähtavaks ülekande summa, vastasel korral ei oleks ta PIN 2 sisestanud ja kahju ei oleks tekkinud.Tarbija ei ole tõendanud kaupleja kohustuse rikkumist (VÕS § 100). Lepinguline nõue ja kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamine (VÕS § 101 lg 1 p 3) on võimalik juhul, kui lepingupool on kohustust rikkunud.

VÕS § 733’’’ lg 5 järgi ei ole makseteenuse pakkuja kliendil õigust nõuda maksesumma tagastamist, kui maksejuhis on täidetud tema enda esitatud kordumatu tunnuse (maksekonto numbri) alusel. Sellisel juhul saab maksja oma makseteenuse pakkujalt nõuda, et see oma võimaluste piires aitaks tal maksesumma tagasi saada, sealhulgas saab ta nõuda kogu makseteenuse pakkujal olevat teavet, mis on asjakohane tagasinõude esitamiseks. Autoriseeritud makse tagasivõtmine on üldjuhul võimalik üksnes poolte kokkuleppel ja saaja nõusolekul.

Komisjon leiab, et kaupleja ei saa lepingust ja seadusest tuleneva kohustuse rikkumist vabandada suure töökoormuse ega ka tehnilistest ja/või organisatsioonilistest meetmetest tulenevate tagajärgedega. Kauplejal lasub kohustus täita investeerimisteenuste osutamine lepingus ja seaduses ettenähtud tingimustel. Kaupleja ülesanne on välja töötada ja rakendada selleks sobivad reeglid ja tehnilised võimalused ning kasutada teenuste osutamiseks piisavat ressurssi.