Pooled sõlmisid teenuse osutamise lepingu (VÕS § 635). Teenuse osutamise käigus said osa puhastatavad kardinad kahjustada nii, et neid ei saa kasutada. Puhastatav kardin oli uus ja tarbija kulud selle materjali ostmiseks, õmblemiseks ja puhastusteenuse tellimiseks olid kokku 2279,7 eurot. Показать ещё
Arvestades, et osa kardinatest ei saanud kahjustada, nõuab tarbija 1550 euro hüvitamist. Kaupleja ei ole eeltoodud asjaolusid vaidlustanud. Kaupleja on esitanud väite, et tarbija oleks enne puhastamist pidanud andma millegi kohta kauplejale teavet. Milles seisnes teabe andmata jätmine, ei ole selge. Samuti on kaupleja viidanud, et kauplejal on palgal õmbleja, kes võiks uued kardinad valmistada, kuid kaupleja on hüvitamisest ja heastamisest keeldunud. Kaupleja ei ole vastuväiteid nõude summale esitanud. VÕS § 77 lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega tuleneb seadusest, et kui pooled ei lepi lepingus kokku lepingulise kohustuse täitmise kvaliteeti, peab kvaliteet vastama vähemalt keskmisele eeldatavale kvaliteedile sama liiki esemete puhul. Puhastusteenuse käigus asja kasutamiskõlbmatuks muutmine on selgelt mittevastava kvaliteediga teenus. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 sätestab, et kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda p 1 alusel kohustuse täitmist, p 3 alusel kahju hüvitamist ja p 6 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Esitatud asjaolude kohaselt on kaupleja enda kohustist rikkunud (VÕS § 100). Tarbijal on alus kohaldada VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestatud kahju hüvitamise nõuet õiguskaitsevahendina. VÕS § 115 lg 1 alusel kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 2 järgi võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 2 alusel ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 järgi lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kaupleja rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole esitatud, kaupleja vastutust välistavaid asjaolusid samuti mitte. Sellise kahju hüvitamine on kaupleja poolt rikutud normi (VÕS 77 lg 1) kaitsealas. Nõude summat ei ole vaidlustatud, see on tõendatud.