Pooled sõlmisid üürilepingu puhkemaja kasutamiseks. Lepingutingimused on fikseeritud broneerimiskinnitusel ja pooled on sõlminud lisaks suuliseid kokkuleppeid, suuliste kokkulepete sisu üle on pooltel erimeelsused. Tarbija on üürilepingust taganenud viitega sellele, et kaupleja on lepingut rikkunud ja väidetavalt ei soovi kaupleja üüripinda tarbija kasutusse anda. Показать ещё
Väidetav kaupleja rikkumine seisneb selles, et kaupleja ei luba kasutada kööki täiendava tasuta ja kaupleja ei luba tuua ruumi täiendavaid laudu, mis on renditud kolmandalt isikult. Esitatu põhjal ei ole kaupleja lepingut rikkunud ega keeldunud lepingu eset tarbija valdusse andmast. Esitatu põhjal on pooltel olnud kokkulepe, et osa külalisi toitlustatakse terrassil ja osa hoones sees ning kokkulepet selle kohta, et kõik peolised peavad mahtuma ruumi, ei ole. Kaupleja ei pea lubama enda hoonesse lisamööbli paigaldamist, kui see võib hoonet kahjustada. Broneerimistingimustes esitatud lepingutingimused sätestavad, et 100% raha tagastamise võimalus on, kui leping öeldakse üles 1 kuu enne planeeritud ruumide kasutamise aega ja teatud tingimustel tagastatakse 50% tasutust, kui lepingust taganetakse 2 nädalat enne planeeritud ruumide kasutamise aega. Vastav lepingupunkt sätestab, et : “2.2.1. Broneeringu tühistamisel 1 kuu enne saabumist tagastame ettemaksu 100%, 2 nädalat varem 50%, kui leiame vabanenud ajale uued kliendid, püüame tagastada kogu ettemaksu, sõltumata tühistamise ajast.”. Lepingu ese oli üüritud perioodiks 24-25.08.2024. Tarbija taganes lepingust 20.08.2024. Seega taganes tarbija lepingust siis, kui tal ei olnud vastavalt lepingutingimustele enam võimalust tasutu tagasisaamiseks. Esitatu põhjal ei ole asjaolusid, mis võimaldanuks tarbijal üürilepingust taganeda VÕS § 314 alusel. Seega ei ole üürilepingust taganemine kehtiv. Tulenevalt sellest ei ole kauplejal üürisumma tagasimaksmise kohustust ja tarbijal puudub nõue kaupleja vastu.