Eesti Energia AS

Tarbija esitas kaupleja vastu kahju hüvitamise nõude põhjusel, et kaupleja ei pakkunud 2022.a. oktoobris tarbijale elektrilepinguna universaalteenuse lepingut. Tarbija pidi valima tähtajalise fikseeritud kõrgema hinnaga elektrilepingu. Tarbija kandis universaalteenuse ja lepingujärgse elektrihinna vahe tõttu kahju.

Komisjon peab vajalikuks juhtida kaupleja tähelepanu kaupleja poolt väljatöötatud tüüptingimuste p-le 11.1, mille järgi lahendavad pooled lepingu täitmisest, muutmisest või lõpetamisest tulenevad eriarvamused eelkõige läbirääkimiste teel. Kahetsusväärselt jätab kaupleja tähelepanuta ka VÕS §-des 6, 7 ja 23 ning TsÜS §-s 138 sätestatu, mille järgi tulenevad lepingupoolte kohustused muu hulgas ka mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest. Olukorras, kus tarbija on teatanud eksimusest ja kaupleja on eksimust sisuliselt kinnitanud, olnuks igati kohane lahendada eksimusel põhinenud olukord kokkuleppel (näit TsÜS § 93 alusel või muu kokkuleppega).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 järgi loetakse kindlale isikule tehtud tahteavaldus kätte saaduks, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on selgitanud, et väljasaadetud e-kiri tuleb lugeda TsÜS § 69 lg 2 alusel saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse; e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Komisjon ei jaga tarbija arusaama selles, et kauplejal puudus elektrilepingus hinna muutmiseks põhjus. Komisjoni arvates tuleb kaalukaks põhjuseks lugeda elektri tarbimise juhtimise vajadust. Kuu keskmise põhiselt arvestuselt tunnipõhise keskmise arvestusele üleminek motiveerib tarbijaid ökonoomsemale kasutusele ja võimaldab tarbimist ajatada odavama hinnaga ajale.